Tagaklaasi vahetamine: protseduur, ajakulu ja miks see on vahepealne külgakna ja esiklaasi vahel

Tagaklaasi vahepealne positsioon

Et mõista, millise tööga on tegemist, tuleb arvestada kahte tavaliselt eraldi seisvat asja.

Materjali poolest on see tavaliselt karastatud klaas: purunemisel laguneb see väikesteks graanuliteks, seda ei saa parandada ega töödelda pärast karastamist.

Paigaldamise poolest on see esiklaas. Kaasaegsetel sõidukitel on see liimitud struktuurse polüuretaanliimiga ja protseduur on sama: liimivööndi lõikamine, jääkliimi ettevalmistamine, praimeri pealekandmine koos selle kuivamisajaga, pidev liimivöönd, ühe korraga paigaldamine, polümerisatsiooni aja järgimine.

Siiski on kolm erinevust, mis muudavad töö esiklaasiga võrreldes lihtsamaks:

• Puuduvad ADAS-kaamerad, seega pole vaja kalibreerimist ega muid keerukusi, mida on kirjeldatud juhendis ADAS ja kalibreerimine.
• Väiksem struktuurne roll: tagaklaas aitab vähesel määral kaasa kere jäikusele ega täida tavaliselt esiklaasile omistatud turvapatjade toetamise funktsiooni.
• Puuduvad erilised optilised kvaliteedinõuded: pole vaja järgida esmast vaatevälja ega optilist ala andurite jaoks.

Kuid on ka kaks asjaolu, mis muudavad töö keerukamaks:

• Elektriühendused, mis tuleb õigesti lahti ühendada ja uuesti ühendada ning pärast töö lõpetamist kontrollida.
• Killustik, mis purunenud klaasi korral on kõikjal ja mille eemaldamine võtab märkimisväärse osa tööajast.

Protseduur, samm-sammult

1. Esialgne puhastamine

Enne kõike muud tuleb killustik tolmuimejaga eemaldada, mis on kogu protseduuri pikim ja vähem silmapaistev etapp. Karastatud klaasi graanulid satuvad kõikjale: istmete siinidesse, vaipade alla, ventilatsiooniavadesse, varuratta ruumi, pagasiruumi tihenditesse.

Hea töö tegija kaitseb salongi enne alustamist katetega, tolmuimeb mitu korda ja teab, et osa killustikust ilmub veel kuude jooksul: see on normaalne ega viita halvasti tehtud tööle. Kes soovib seda nähtust minimaalseks vähendada, peaks tolmuimejaga puhastama ka pagasiruumi õõnsused, kuhu graanulid kogunevad nähtamatult ja kust need iga raputusega välja tulevad.

2. Komponentide eemaldamine

Tuleb eemaldada pagasiruumi sisekate, perimeetri tihendid, võimalik tagaklaasi kojamees koos selle varre ja võlliga, viimistluselemendid ning ühendada lahti soojenduse ja antenni pistikud.

Juba purunenud tagaklaasi korral on üks detail, mis lihtsustab tööd: pistikud on sageli endiselt kinnitatud klaasifragmentide külge, mis on jäänud jaotusribale, ja need tuleb ettevaatlikult lahti ühendada, et mitte kahjustada juhtmestikku. Seetõttu on pärast purunemist soovitatav mitte midagi eemaldada, vaid lasta spetsialistil seda osa hallata.

3. Klaasi või selle jäänuste eemaldamine

Kui klaas on endiselt terve — näiteks ennetava vahetuse või kahjustuse korral, mis pole põhjustanud kokkuvarisemist —, toimib protseduur nagu esiklaasi puhul, kasutades lõiketraati, mis läbib liimivööndi kogu perimeetri ulatuses. Siin on kuldreegel mitte kahjustada metallist serva: paljastatud metall liimitud klaasi all on korrosiooni algpõhjus, mis ilmneb aastate pärast.

Kui klaas on purunenud, seisneb töö allesjäänud serva eemaldamises, mis on endiselt liimitud servale, moodustades pideva killustiku riba, mida hoiab koos liim. See tuleb eemaldada kannatlikult ja ilma agressiivselt kraapimata.

4. Serva ettevalmistamine

Kehtib täpselt see, mida on öeldud esiklaasi kohta: vana liim lõigatakse, jättes terve jääkliimi kihi, mis on ideaalne pind, millele uus polüuretaan kinnitub, ja metalli ei kraabita. Kui metall on siiski paljastatud, kasutatakse ettenähtud tooteid. Ilmnenud roostekohad tuleb nüüd töödelda, sest hiljem on need uue klaasi all ja aastateks nähtamatud.

5. Praimer, liimivöönd ja paigaldamine

Praimerid kantakse klaasile ja servale, järgides aurustumisaegu, ekstrudeeritakse pidev kolmnurkse ristlõikega liimivöönd — geomeetria, mis väljutab õhku selle asemel, et seda lõksu püüda, nagu on selgitatud juhendis esiklaasi vahetamine — ja klaas paigaldatakse iminappadega, ühe korraga ja õiges asendis.

Tagaklaasi spetsiifiline ettevaatusabinõu: enne paigaldamist tuleb pistikud ette valmistada. Mõnes konfiguratsioonis on neid lihtsam ühendada, kui klaas on endiselt liigutatav, ja hiljem, kui polüuretaan on juba kokku surutud, on see vältimatu komplikatsioon.

6. Taaspaigaldamine ja kontroll

Kõik paigaldatakse tagasi ja seejärel kontrollitakse seda, mida ükski teine klaas ei vaja: et soojendus töötab kõigil radadel, et antenn võtab vastu, et tagaklaasi kojamees töötab korralikult ega kriibi, et võimalik kolmas pidurituli on nähtav nagu peab. Need on kaheminutilised kontrollid, mis väldivad probleemi avastamist nädalate pärast.

Lõpuks järgitakse ootamisaega enne sõiduki tavapärase kasutuselevõttu, mis sõltub liimist ja keskkonnatingimustest. Tagaklaasi puhul, mis on paigaldatud pagasiruumi uksele, on veel üks ettevaatusabinõu, mida tasub teada: vältida pagasiruumi ukse paugutamist esimestel tundidel, sest rõhulained ja vibratsioonid koormavad liimivööndit, mis alles polümeriseerub.

Tihendiga paigaldamine: siinkohal on isetegemine mõistlik

Vanematel sõidukitel, paljudel kaubikutel ja enamikul vanasõidukitel ei ole tagaklaas liimitud, vaid hoitakse paigal U-kujulise kummitihendiga: profiil kahe soonega, üks klaasi serva ja teine kere serva jaoks.

See on süsteem, mis on läbi teinud aastakümneid autosid ja mis toimib endiselt suurepäraselt. Paigaldustehnika, mida nimetatakse nööri meetodiks, on üks kogu mehaanika elegantsemaid:

1. Tihend paigaldatakse klaasile, sisestades selle kogu perimeetri ulatuses vastavasse soonde.
2. Sisestatakse nöör — soovitatav paksus kolm kuni neli millimeetrit, sile ja vastupidav — tihendi välimisse soonde, mis peab kere serva ületama, tehes täieliku ringi ja jättes kaks otsa alumises osas välja, kattudes mõne sentimeetri võrra.
3. Klaas asetatakse väljastpoolt avausele, tsentreeritakse, abiline hoiab seda ja surub kergelt.
4. Seestpoolt tõmmatakse nööri järk-järgult, üks ots korraga, liikudes alt ülespoole mööda kahte külge. Nööri väljatõmbamisel tõmbab see tihendi serva kaasa, lastes sellel kere serva ületada.
5. Ring lõpetatakse ja kontrollitakse, et tihendi serv on kogu perimeetri ulatuses õigesti paigas.

Erinevused, mis teevad vahet, on vähesed: tihendi määrimine seebiveega või spetsiaalse tootega — mitte kunagi õlide või rasvadega, mis lagundavad kummi —, töötamine mõõduka temperatuuriga, sest külm kumm on jäik ja ei allu, nööri tõmbamine õige nurga all, peaaegu paralleelselt klaasiga, ja mitte kiirustamine: jõu rakendamise etapp on see, kus klaas puruneb.

See on sama põhimõte, mida rakendatakse tihendiga külgakendele, mida on kirjeldatud juhendis kolmnurkaknad, tuulutusaknad ja tihendid.

Kas tihend tuleb asendada?

Peaaegu alati jah, kui see on vanem kui paar aastat. Kõvenenud tihend ei hoia vett, ei summuta vibratsioone ja eelkõige ei allu paigaldamise ajal, suurendades vajaliku jõu rakendamist ja seega riski uue klaasi purunemiseks. See on odav varuosa ja selle asendamine koos klaasiga on enamikul juhtudel mõistlik valik.

Mida teha esimestel tundidel pärast purunemist

Ajavahemik, mis jääb tagaklaasi kokkuvarisemise ja sõiduki töökojas viimise vahele, on peaaegu alati üks või mitu päeva. Siin on, kuidas neid hallata ilma olukorda halvendamata.

1. Pildista enne puudutamist. Kuupäevaga pildid sõiduki seisundist, avausest ja killustikust on kasulikud kõigis olukordades, kus on vaja sündmust rekonstrueerida — ametivõimudele teatamisel sissemurdmise korral, kindlustuslepingu kaudu juhtumi käsitlemisel, vaidluse korral.
2. Ära eemalda pistikuid. Need jäävad sageli kinnitatud klaasifragmentide külge, mis on jäänud jaotusribale: nende lahtirebimine kahjustab juhtmestikku ja muudab tavalise asenduse elektriliseks remondiks.
3. Sulge ajutiselt avaus vastupidava katte ja autovärvi jaoks mõeldud teibiga, mis on kinnitatud värvile, mitte tihenditele — teip kummil jätab raskesti eemaldatavad jäägid ja võib neid kahjustada. Pingul ja hästi kinnitatud kate vähendab ka aerodünaamilist müra, mis ilma tagaklaasita on märkimisväärne.
4. Tühjenda pagasiruum kõigest väärtuslikust: kattega suletud avaus ei ole turvaline sulgemine.
5. Ära pese autot ja võimaluse korral hoia seda vihma eest: tagantpoolt sisse pääsev vesi jõuab varuratta ruumi, kus see seisab ja tekitab nädalaid niiskust.
6. Tee esmane tolmuimejaga puhastamine suuremast osast, kuid ära ole liiga innukas: tõeline puhastamine toimub pärast uue klaasi paigaldamist, sest protseduuri käigus tekib veel killustikku.
7. Otsi suuremate fragmentide hulgast enne tolmuimejaga puhastamist nurgamärgistust. Mõnikord jääb see terveks ja sel juhul on sul käes klaasi isikutunnistus — tootja, tüüp, homologatsioonid —, mis teeb õige varuosa tuvastamise koheseks. See on väike õnn, mis säästab palju tööd, ja kuidas seda lugeda, on juhendis kuidas kontrollida märgistust.
8. Kontrolli oma kindlustuslepingut, kui sul on klaasikindlustus, et mõista, kuidas edasi toimida ja milliste teatamisviisidega. Üldised mõisted on klaasikindlustuse juhendis.

Killustiku puhastamine: töö, millest keegi ei räägi

Kui miski eristab tagaklaasi vahetust mis tahes muu klaasi vahetusest, on see aeg, mis kulub klaasikildude kogumisele. Tasub seda teha metoodiliselt, sest halvasti tehtud puhastamine tähendab kuude pikkust graanulite ilmumist.

Kuhu killustik satub

Purunenud tagaklaas toodab tuhandeid graanuleid, mis jaotuvad etteaimatavalt: purunemise energia suunab need sissepoole ja gravitatsioon teeb ülejäänu. Kohad, kuhu need kogunevad, on alati samad:

• Pagasiruumi põrand ja selle all olev ruum, sealhulgas varuratta ruum, kuhu need satuvad katte pragude kaudu.
• Tagumiste istmete siinid, kuhu need kinni jäävad ja kust need iga reguleerimisega välja tulevad.
• Pagasiruumi ukse alumine õõnsus, see tähendab metallkarp, millele klaas on liimitud: see on halvim koht, sest see pole nähtav ja graanulid ilmuvad iga avamisega.
• Pagasiruumi ja pagasiruumi ukse perimeetri tihendid, mis hoiavad neid oma soontes.
• Tagumised ventilatsiooniavad ja kanalid, kuhu need satuvad otsese projektsiooniga.
• Külgkatete taskud ja iga pragu plasti ja metalli vahel.

Kuidas tõeliselt puhastada

1. Ära pühi kuivalt ega kasuta käsi. Graanulid on vähem teravad kui killud, kuid lõikavad siiski nahka, ja pühkides surutakse need pragudesse, selle asemel et neid eemaldada.
2. Tolmuimejaga puhasta mitu korda, kasutades kitsast otsikut, alustades ülevalt ja liikudes allapoole. Esimene läbikäik eemaldab suurema osa, teine ja kolmas eemaldavad selle, mida esimene liigutab.
3. Eemalda pagasiruumi põranda kate ja tolmuimejaga puhasta all, sealhulgas varuratta ruum: see on peamine hoiukoht ja see, mis toidab hilisemaid ilmumisi.
4. Liiguta istmeid edasi ja tagasi täielikult, tolmuimejaga puhastades siinid mõlemas asendis.
5. Tolmuimejaga puhasta tihendite sees, liigutades otsikut kogu perimeetri soones.
6. Hoolitse pagasiruumi ukse õõnsuse eest, mis on ainus tõeliselt spetsialistlik toiming: see tuleb teha, kui klaasi jäänused on juba eemaldatud ja enne uue paigaldamist, sest hiljem muutub see ligipääsmatuks.
7. Kasuta kleeplinti kangastesse kinnitunud graanulite jaoks: suru ja eemalda, see on tõhusam kui tolmuimeja vaipadel.
8. Korda mõne päeva pärast sõitmist, kui vibratsioonid on esile toonud peidetud graanulid.

Üks nipp, mis osutub alati kasulikuks: kui autos reisivad tavaliselt lapsed või loomad, tasub teha lisapuhastus istmetele ja põrandale ning kontrollida turvatoole, kuhu graanulid kogunevad kangaste voltidesse ja pannalde sisse.

Isetegemine: jah või ei?

Vastus sõltub täielikult paigaldustüübist ja on üks väheseid kordi, kui sellel saidil on eristus nii selge.

Liimitud tagaklaas: ei, samadel tehnilistel põhjustel nagu esiklaasi puhul. Struktuurne liim on rangete parameetritega, vead ei ilmne kohe, varjatud korrosioon on pöördumatu ja klaas on suur, raske ja kallis. Kuus põhjust on täielikult esitatud juhendis esiklaasi isetegemine, ja need kehtivad siin peaaegu kõik — välja arvatud kalibreerimise vajadus.

Tihendiga tagaklaas: jah, vajalike ettevaatusabinõudega. See on mehaaniline ja pöörduv paigaldus, pole kriitilise ajaga liime, viga saab parandada uuesti tehes. Vaja on kahte inimest, sobivaid iminappe, uut tihendit ja valmisolekut rahulikult tegutseda.

Killustiku puhastamine: alati jah. Isegi kui asendamine on usaldatud professionaalile, on salongi põhjalik puhastamine järgnevatel päevadel töö, mida tasub ise teha, sest see nõuab rohkem aega ja kannatlikkust kui oskusi. Meetod on sama, mida on kirjeldatud ukse puhul juhendis killustiku ja äravoolude puhastamine.

Võrdlus teiste kahe protseduuriga

Kiire viis selle töö paigutamiseks on võrrelda seda esiklaasi ja külgakna vahetusega.

Rea lugemine pöörduvuse kohta võtab kõik kokku: kus viga saab parandada, on isetegemine mõistlik; kus ei saa, mitte. See on kriteerium, mille alusel sellel saidil julgustatakse isetegemist külgakende puhul ja ei soovitata liimitud klaaside puhul, ning see kehtib täpselt samamoodi tagaklaasi puhul, sõltuvalt selle paigaldusviisist.